Töötus pani trolliga sõitma ja kiirabi kutsuma
Kuidas elavad töötud noored? Milline oli nende elu enne ja on pärast töö kaotamist, sellest pajatavad kolm erinevas valdkonnas leiba teeninud noort inimest.
Viktor (28) on endine ehitaja. Mees peab ise oma juhtumit klassikaliseks. «Seda, et ehitajatel pole hetkel tööd ei Eestis ega ka lähiriikides, on ju teada,» nendib Viktor. Viktor on töötanud nii juhuotsadel kui ka olnud palgatöötaja. «Eelmise aasta suvel olin veel ühe ehitusfirma palgal,» kommenteerib mees. «Aga siis teatati, et mind koondatakse ära ja sain koondamisraha.» Enne töö kaotust oli mehe elu hea. «Ma arvan, et elasin paremini kui keskmine eestlane,» oletab Viktor. «Aga pakun, et kulutasin ja priiskasin ka rohkem kui keskmisele eestlasele kohane.»
Palk 40 000.- eeku kuus
Viktori kuupalk küündis vahest koguni neljakümne tuhande kroonini kuus. Palga suurus sõltus lisatasudest ja samuti lisatööna tulevatest juhuotsadest. Viktor elas kesklinnas hästisisustatud kolmetoalises üürikorteris. «Ostsin korterisse kõikvõimalikku tehnikat: plasmateleri, muusikakeskuse, dvd-mängija, köögitehnikat - see tehnika on mul hetkel õnneks alles,» loetleb ta. «Ka minu elukaaslane sai head elu nautida. Käis iga nädal klubides uute riietega kekutamas. Kosmeetikale kulus tal minu jaoks iga kuu ulmeline summa.» Samuti käis Viktor koos oma kauni tüdruksõbraga vähemalt kord aastas lõunamaareisil puhkamas.
Pärast koondamist teenis Viktor leiba lauale juhutöödega. «Käisin nokitsemas nii eramajade juures kui ka suurematel ehitustel,» märgib ta. «Tasu, mis siis teenisin, oli umbes poole väiksem. Aga olin siiski eluga rahul.»
Nüüd on meesterahvas oma heast elust ilma. «Üürikast olin sunnitud välja kolima ja nüüd elan uuesti oma vanemate juures,» tähendab Viktor. «Naine hakkas koos oma sõbrannaga eraldi korterit üürima.» Viktori nägu kisub mossi. «Meie suhet samahästi kui pole enam. Aga kui naisele on raha tähtsam kui mina, siis vast polegi mõtet sellist naist pidada.»
Mõistvad talupidajad
Alates eelmise aasta novembrist pole Viktoril enam tööd olnud. «Põhjus lihtne: ei ehitata enam,» lausub Viktor. Loomulikult ei vedele töötu ehitaja niisama kodus. «Katsun kodustele olla nii kasulik kui vähegi võimalik,» seletab ta. «Aitan kodutalu paremaks teha.»
Koduste all peab Viktor silmas oma vanemaid. «Vanemad on mul väga mõistvad,» muutub Viktor taas rõõmsamaks. «Ja siin talus jagub alati mingit tööd, mida teha.»
Viktoril on hea meel, et tal pole panga ees laenukohutust. «Korterit üürisin ja auto on vana saan, mis sai kunagi esimese suurema palga eest ostetud,» selgitab mees. «Autot pole mõtet maha müüa, sest see vana ront pole enam midagi väärt.»
Enely (25) on endine ajakirjanik. Kuni koondamislaineni peab ta oma elu perfektseks. Lõpetas ülikooli eesti filoloogina, praktika ajalehetoimetuses, kus talle ka tööpakkumine tehti. Üle tallinna keskmise palk, mis võimaldas pangalaenuga oma korteri osta ja auto ka liisida.
Veelgi parem tööpakkumine ühes naisteajakirjas, millele omakorda järgnes veel vingem töökoht suhtekorraldusfirmas. Naise brutopalk küündis siis juba üle kolmekümne viie tuhande kroonini kuus.
Siis enam nii hästi ei läinud, sest suhtekorraldusfirma kärpis aasta lõpus oma töötajate palku 15% ja siis tuli krahh - kaks kuud tagasi koondas firma pooled töötajad, nende seas ka Enely.
Kiirabi ja rahustid
«Ma mitte ei olnud šokis, vaid sattusin hüsteeriasse,» iseloomustab naine oma reaktsiooni koondamisteatele. «Esimene mõte oli, et mis saab mu korterist ja autost, sest need olen ju pangalaenuga ostnud. Ma elan üksi ja otse loomulikult mul sääste polnud. Samuti on mul krediitkaardid, mis on siiani miinuses.»
Enely meenutab, et korra kutsus tal külas olnud sõbranna talle kiirabi, sest naise süda hakkas nii kõvasti peksma, et ta ei julgenud enam niisama edasi istuda. «Kiirabiarst ütles, et mul on närvid läbi,» muigab Enely. «Mulle kirjutati rahusteid.»
Enely registreeris ennast töötuks ja hüsteeria hakkas vaibuma, kui neiul hakkas tiksuma töötukindlustustasu. «See päästis mind,» särab neidis raha üle. «Elan nagu rott. Käin oma isalt toiduraha kerjamas.»
Enely pidi ära unustama gurmeelõunad erinevates pealinna restoranides, vip-pääsmed öölokaalidesse, rääkimata disainerkingadest, mida ta vaat´ et üle kuu aja Londonist või Pariisist ostmas käis. «Mnjah, ma olen ju kingahull,» kõverdab naine huuli. «Käisin iga kahe kuu tagant kas Inglismaal või Prantsusmaal. Sellest tekkis sõltuvus. Enne koondamist tahtsin Itaaliasse sõita, aga see jäi siis iseenesest mõista ära.»
Rahahädasse sattudes oli Enely sunnitud oma kingad maha müüma. «Mul oli kingadest tohutult kahju, aga veel rohkem oli mul kahju oma punasest Volvost, mille ma liisingufirmale tagasi andsin,»
Trollisõit ajab sügelema
Enely sõidab nüüd trolliga. Trollisõit on tema jaoks vastik ja paneb üle keha sügelema. Toitu ostab ta säästumarketist. «Tatra- ja riisipuder on nüüd minu põhitoidud,» kostab Enely.
Enely otsib endale tööd. Väga aktiivselt. «Ma päris müüjaks siiski minna ei taha,» on Enely upsakas. «Töötukindlustusraha saab hetkel rohkem kui poes müüja palk on. Vähemalt on mu korter mul alles ja selle eest pole ma seni võlgu jäänud.»
Liina (21) lugu on kõige õnnetum. Tema isiklik majanduslangus sai alguse kuu aega tagasi, kui ta koondamisteate sai. Neiu töötas ühes mobiilside firma klienditeenindajana. Rahustas telefoni teel pretensioonikaid kliente ja õpetas rumalaid inimesi mobiiltelefoniga rääkima, nagu ta ise oma tööd iseloomustas. Palk oli kaheksa tuhat krooni kätte.
«Tegelikult oli see mu päris esimene töökoht, mille sain poolteist aastat tagasi,» jutustab Liina.
Elu õhust ja armastusest
Ka Liina otsustas pangalt laenu küsida ja koos elukaaslasega oma korteri osta. Noorpaar saigi laenu. Aga sügisel jäi tööst ilma tema poiss-sõber, kes teenis leiba autoremonditöökojas ja sai selle eest umbes kümme tuhat krooni kuus kätte. «Otsustasime siis, et suudame minu palgast laenu maksta ja süüa osta,» sõnab neiu. «Saime mõnda aega hakkama, aga ega õhust ja armastusest eriti kaua ei ela.»
Nüüd on noored raha pärast tülis ja arvatavasti tuleb neil korter kiiremas korras odavamalt kui turuhind maha müüa.
Liina mõtleb kolida oma vanaema juurde, kellel on Tallinnas Nõmmel ühetoaline korter. «Mees mul sinna enam ei mahu,» nendib ta. «Ma ei tea, mis saab. Olen kaks nädalat tööd otsinud, aga keegi töövestlusele ei kutsu.»
Liina hakkab nutma.
Kristiina Stranovski
